Areng ei toimu sprintides: HAKA arendusprogramm toetab koolide arengut süsteemselt ja järjepidevalt

Tegemist on strateegilise investeeringuga üldhariduse kvaliteeti, sest erinevalt lühiajalistest sekkumistest toetab kolm aastat kestev programm koolide arengut pikaajaliselt, süsteemselt ja kooli tervikut arvestades.  

Kuigi Eesti üldharidus on rahvusvaheliste tulemuste järgi kõrgel tasemel, näitavad PISA ja TALISe uuringud ning riiklikud rahuloluküsitlused, et koolitöö kvaliteedis esineb märgatavaid erinevusi: andmeid kogutakse üha rohkem, kuid neid ei osata kasutada juhtimisotsustes; õppijakeskne lähenemine on ebaühtlane; koolikultuur ei toeta järjepidevat professionaalset arengut ega ühist fookust jne. See kõik lõi vajaduse sekkumise järele, mis ei tegeleks üksikute probleemidega, vaid toetaks kooli arengut süsteemselt. 

Arendusprogramm kui süsteemne lähenemine koolide arengusse 

Arendusprogramm käivitati 2022. aastal. Koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tallinna ja Tartu ülikoolidega arendati välja programm, mille kaudu pakutakse sihipärast andmetel põhinevat ja pikaajalist tuge just neile koolidele, kellel on riiklike rahuloluküsitluste põhjal suurim arenguvajadus. Tavapärast kandideerimist ei toimu, vaid programm on suunatud neile, kel on sellest kõige enam kasu. 

Programmi keskmes on kolmnurkne partnerlus: kooli meeskond (juhtkond ja õpetajad, vajadusel ka koolipidaja), ülikooli eksperdid ning praktikust mentor. Selline partnerlus toetab analüütilist lähenemist ja aitab teaduspõhisust siduda kooli igapäevaeluga. 

Kolme aasta vältel kogutakse ja analüüsitakse andmeid, et jõuda arenguvajaduste juurpõhjusteni, mitte tegeleda üksnes sümptomitega. Selle põhjal sõnastatakse realistlikud arengueesmärgid ja katsetatakse ning kohandatakse erinevaid tegevusi. Olulisel kohal on pidev refleksioon, arutelud ja koostöö, mis aitab tagada arenguprotsessi kestlikkuse ka olukorras, kus koolis toimuvad personalimuudatused. 

Esimesel aastal katsetati programmi viies pilootkoolis, 2023. aastal lisandus 11 kooli ja 2026. aasta alguseks on programmiga alustanud 50 Eesti kooli, kellest 16 on juba jõudnud kogu kolmeaastase arengutsükli lõpuni. 

Mis on koolide jaoks programmi suurim kasu?  

Kõigi osalevate koolide tagasisidest joonistub välja üks ühine järeldus: programmist saadav kasu ei seisne üksikutes tegevustes, vaid mõtteviisi muutuses. 

Peamised muutused, mida koolid on ise programmi tulemusel esile tõstnud: 

• andmepõhine juhtimine on muutunud loomulikuks osaks kooli igapäevatööst – andmeid ei koguta enam formaalsuse pärast, vaid neid kasutatakse teadlike otsuste tegemiseks õppijate huvides; 

• koostöö on muutunud sisukamaks ja süsteemsemaks. Meeskond töötab ühise fookusega ja tekkinud on harjumused, kuidas üksteiselt õppida ning oma tegevust reflekteerida; 

• mentorite tugi aitab tagada järjepidevust. Isegi kui koolijuht vahetub või meeskond muutub, jääb toetava partnerina alles neutraalne ja kogenud mentor, kes hoiab arenguprotsessi fookust; 

• areng on muutunud eesmärgistatumaks. Programm aitab arengut planeerida samm-sammult ning õpetab eesmärkidest lähtuvalt teadlikult tegutsema. 

Programmi mõju seiramisel on keskseks lähtepunktiks Harno läbiviidavad riiklikud rahuloluküsitlused. Kuna tegemist on rätseplahendusel põhineva programmiga ja koolide lähtepositsioon on väga erinev, on tulemused kooliti erinevad: mõnes koolis on näitajad kolme aasta jooksul märgatavalt tõusnud, teistes on muutus tagasihoidlikum, sest arengut mõjutavad paralleelselt mitmed tegurid. Olulisem kui numbrid on aga koolide kogemus, et areng ei ole enam individuaalne pingutus, vaid jagatud teekond. 

Tulevikuvaade: kuhu edasi? 

Arendusprogrammide tegelik mõju ei seisne läbiviidud seminaride arvus ega koostatud uutes dokumentides. Mõju tekib siis, kui koolid suudavad programmis õpitut rakendada igapäevases koolielus, kujundades oskused ja teadmised püsivateks muutusteks ja koolikultuuri osaks. 

Aastaks 2029 läbib selle teekonna 50 kooli. Kuid mõju ulatub loodetavasti palju kaugemale: need koolid annavad eeskuju ja kujundavad uusi praktikaid, mis hakkavad tasapisi mõjutama ülejäänud haridusruumi.