Põhikooli e-eksamitele üleminek on ühelt poolt loomulik samm digitaliseeruvas hariduselus, aga samal ajal üks suurimaid muudatusi. Koolide jaoks tähendab see ka väga praktilisi eeldusi: sobivad ruumid ja tehnika, tugi eksamipäeval ning piisav harjutamisaeg. Sel puhul vestles Harno hindamiskeskuse juht Alge Ilosaar Kose Gümnaasiumi koolijuhi Sigrid Kajuga ja uuris, milliste mõtetega astutakse uuendustele vastu, kuidas ollakse valmis e-eksamiteks ning milline on kooli roll õpilaste digipädevuse arendamisel.
Riigieksamitel loobuti välisvaatlejatest. Kuidas on see mõjutanud kooli eksamikorraldust ja koolijuhi vastutust?
Riigieksamitel välisvaatlejatest loobumine nihutas vastutuse selgemalt koolide ja koolijuhtide kätte. Inimeste arv eksamite läbiviimisel ei ole tegelikult vähenenud, kuid teadmiste kontroll on muutunud usalduspõhisemaks. Samas on lisandunud ka mitmed detailinõuded, näiteks peab õpilane eksamivihikule märkima enda kalkulaatori mudeli.
Spikerdamine ja eksamite aus läbiviimine tekitavad alati palju kõneainet. Kas see on koolis päriselt probleem ja kuidas kool sellele ennetavalt reageerib?
Spikerdamine tekitab alati küsimusi, kuid enamasti ei ole see koolis keskne probleem. Oluline on ennetustöö. Õpilastele tuleb selgitada, et õppima peab iseenda jaoks, mitte kellegi teise. Pettusega saavutatud tulemus ei kanna kaugele, sest edasises õppes tulevad teadmiste puudujäägid kiiresti välja. Spikerdamist on alati olnud ja see ei kao ka korralduslike muudatustega. Lõppkokkuvõttes sõltub aus eksamite läbiviimine kooli juhtimisest ja väärtustest, mida kool igapäevaselt kannab.
Kõneainet on pakkunud ka põhikooli lõpueksamite varasemaks toomine. Millist mõju näete sellel õpilastele ja kooli õppekorraldusele tervikuna?
Lõpueksamite ettepoole toomine tekitas koolides tõsiseid vastuolusid. Õppeaastas peab olema 175 õppepäeva ning 1. juuniks ei ole seda arvu võimalik täita ilma sisulisi järeleandmisi tegemata. Eksamite varasem toimumine pigem suurendab õpilastes stressi, sest eksamid, ainetunnid, gümnaasiumide sisseastumiskatsed ja vestlused kuhjusid kõik samasse ajaperioodi.
Õpetaja vaates on keeruline see, et kõik eksamid langevad ühte ajaperioodi, aga samal ajal tuleb jätkata tavapärast õppetööd, valmistuda järgmisteks eksamiteks ja hinnata põhikooli eksameid. Koolide ressursid on piiratud. Suur mure on ka õppekava läbimine, kiirustades ei jõuta kõike vajalikku sisuliselt õpetada.
Kõige probleemsem on aga muudatuste äkilisus: veel jaanuaris puudus koolidel selgus, kuidas käesolev õppeaasta lõpeb. See tekitab suurt ebakindlust nii koolides kui ka lapsevanemates. Kuna gümnaasiumisse vastuvõtukorrad on üha detailsemad, õpilasi valitakse hoolikamalt ja õpilaste edasine haridustee sõltub tugevalt põhikooli eksamite tulemustest, on eriti oluline, et eksamite ajastus ja korraldus tagaksid ausad, võrreldavad ning usaldusväärsed tulemused.
2027. aastal toimuvad põhikoolis e-eksamid eesti keeles, eesti keeles teise keelena ja inglise keeles. Kui valmis on koolid nii tehniliselt kui moraalselt?
Valmisolek on ebaühtlane. Tehniline park ja internet on valdavalt olemas ning katseeksamitel on ka osaletud, kuid füüsilised ruumid ei vasta sageli nõuetele. Näiteks on ekraanid liiga lähestikku, aga koolipidajatel puudub raha ruumide kohandamiseks. Inimlikult tekitab muret süsteemide töökindlus ja piisava toe olemasolu eksamipäeval, näiteks katseeksamitel oli probleeme keskkonda sisselogimisega, mis suurendas nii õpilaste kui koolide ärevust. Õpilaste jaoks on stressiallikaks ka arvutiga suhtlemine ja mikrofonide ning kõrvaklappide kasutamine. Samuti on paljudes koolides, eriti väiksemates, puudu IT-pädevast tugipersonalist, kes oskaks probleemidele kiiresti reageerida.
Digipädevusest räägitakse palju, kuid selle sisu on sageli ebaselge. Kui suur roll on koolil laste toimetuleku kujundamisel digikeskkonnas ja sotsiaalmeedias ning kus algab lapsevanema vastutus?
Digipädevuse kujundamisel, eriti eksamite ja õppetöö vaates, on koolil väga suur roll. Õppekeskkondade ja digivahendite kasutamine on osa kooli igapäevasest vastutusest ning neid oskusi tuleb arendada koolis süsteemselt.
Kodude digivõimekus on väga erinev, mistõttu ei saa eeldada, et vajalikud oskused kujunevad kodus. Lapsevanema roll on toetada last laiemas digikeskkonnas ja sotsiaalmeedias, kuid õppimiseks ja eksamiteks vajaliku digipädevuse eest vastutab eelkõige kool.
Nutiseadmete kasutus koolis ja arutelud sotsiaalmeedia piirangute üle tekitavad vastakaid arvamusi. Mis on Teie tunnetus, kas rohkem keelata või õpetada?
Nutiseadmete kasutamist on koolil väga keeruline üksnes kodukorra abil reguleerida. Koolijuhi jaoks on selgem lahendus riiklik otsus ja kui nutiseadet on õppetöös vaja, peab kool ise vahendid tagama. See looks ühtsed ja arusaadavad reeglid. Ilma riikliku kokkuleppeta jääb vastutus ebamääraselt kooli kanda.
Nutivaba kool toimib praktikas paremini, kuid vastuolu tekib siis, kui õppematerjalid eeldavad nutiseadmete kasutamist, näiteks QR-koodide kaudu. Samal ajal kui lapsevanemad ootavad koolilt sekkumist nutisõltuvuse vähendamiseks, soetavad nad ise lastele üha uusi seadmeid.
Mis rolli mängivad e-eksamid digipädevuste arendamisel?
E-eksamid mängivad digipädevuste arendamisel olulist rolli eelkõige seeläbi, et õpilased ja õpetajad õpivad süsteemselt kasutama ühtset digikeskkonda. E-eksamid suunavad ka õpetajaid oma praktikaid üle vaatama. Konservatiivsemad õpetajad muutuvad enamasti alles siis, kui muutus on vältimatu ja e-eksamid on just selline paratamatu arengusuund.
Pole juhus, et arvutiklassid on sageli ülekoormatud, sest kõik soovivad ju digivahendeid kasutada. Kuigi on esinenud ka muresid, näiteks käekirja arengu pärast, siis üldist paanikat ei ole. Tegelikult kujundatakse juba algklassidest alates õpilaste arvutikasutuse oskusi. Meie koolis näiteks eraldi arvutiõpetuse tundides. See loob järjepidevuse, mis toetab hilisemat e-eksamite sooritamist.
Positiivne on, et e-eksamite kasutuselevõttu lükati edasi, mis annab koolidele ja õpetajatele aega kohanemiseks. See võimaldab muutustega rahulikumalt kaasa minna ja uusi lahendusi läbimõeldumalt rakendada. E-eksamid on loogiline samm: digitehnoloogia on tulnud selleks, et jääda ja haridus peab selle arenguga paratamatult kaasas käima.
Mainisite ennist, et tihti napib koolides digipädevusega personali. Mida oleks vaja teha nende pädevuste arendamiseks?
Digipädevuste arendamiseks vajavad koolid eelkõige stabiilset rahalist ja süsteemset tuge. Üha rohkem digikeskkondi on tasulised ning see seab koolid ebavõrdsesse olukorda, sõltuvalt nende võimalustest. Kuigi tehnopark võib paberil olla kaasaegne, on tegelikkus ebaühtlane – paljudes koolides puudub arvutiklass või kasutatakse sülearvuteid, mille puhul tekivad omakorda praktilised küsimused nagu ekraani suurus või aku kestvus.
Oluline on, et eksamitulemused ei sõltuks tehnilisest võimekusest. Selle riski vähendamiseks on vaja selget ja järjepidevat kommunikatsiooni ning piisavalt harjutamisvõimalust. Samuti on vältimatult vajalikud EISi koolitused eksamite läbiviijatele, et tehnilised nüansid ei muutuks eksamipäeval takistuseks.
Lisaks ootavad koolid mõistlikku tempot muudatuste ellu viimisel. Pidevad ja kiired reformid koormavad õpetajaid. Digipädevuste areng eeldab mitte ainult uusi lahendusi, vaid ka aega nendega rahulikult kohanemiseks.
Loomise kuupäev: 29.01.2026
