Kuidas minust sai harnokas
2017. aastal astusin Tallinna Majanduskooli õppima projektijuhi assistendi erialale. Olin noor ja töökas, aga tööandjate silmis veel ilma “päris” kogemuseta. Kontoritöö tundus nagu teine maailm ja vahel oli keeruline koolis õpitut päriseluga siduda.
Kõik muutus, kui kandideerisin töökohaõppesse Harno eelkäija, SA Innove juurde. Minu õnneks võetigi mind vastu ning just sealt sai alguse minu teekond, mis on kujundanud minust tänase harnoka.
Minu juhendaja oli Piret Lilover – inimene, kes on tänaseni minu kõrval nii kolleegi kui eeskujuna. Ta suunas ja julgustas mind, aga andis ka ruumi kasvada. Tema kõrval õppisin, et tõeline areng sünnib usaldusest ja koostööst. Samal ajal õppisin igalt kolleegilt – asjaajamisest, personalist, finantsist, projektide planeerimisest ja elluviimisest. Need kaks aastat töökohaõppes olid hindamatu väärtusega, sest sain korraga nii teadmisi kui kogemust.
Peale kooli lõpetamist pakkus mulle töökohta PRÕM tiim – naiskond, kes mind õpetas, kasvatas ja hoidis. Olen nende aastate jooksul tegelenud kõige sellega, mis paneb mul silmad särama: projektid, inimesed, õppimine ja areng. Harno on andnud mulle võimaluse kasvada koos organisatsiooniga – rollid on muutunud, vastutus on kasvanud ja iga uus väljakutse on toonud midagi väärtuslikku juurde.
Mugavus või pühendumus?
Varem peeti pikka tööaega ühe tööandja juures usaldusväärsuse märgiks. Tänapäeval kuuleb vahel vastupidist, et oled liiga mugav või vähe ambitsioonikas. Mina usun, et kõik sõltub sellest, mida sa selle ajaga teed.
Minu kaheksa aastat Harnos on olnud täis õppimist, rollide muutumist, uusi vastutusi ja inspireerivaid inimesi. Ma ei ole seisnud paigal, olen kasvanud koos organisatsiooniga. Kui mõelda, mis mind selle teekonna jooksul kõige enam hoidnud on, siis vastus on lihtne – inimesed.
Väärtuslikud inimesed
Umbes kaks ja pool aastat tagasi liitus meie PRÕM tiimiga Kaisa Timmi. Tuli Tartust – enesekindel, tegus ja täis pealehakkamist. Juba kolme nädala pärast läks ta oma esimesele võistlusele üksi ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Esimesest hetkest alates teadsin, et ta on inimene, kellelt on palju õppida.
Kaisa on mulle õpetanud palju - uskuma endasse ja oma väärtusesse. Tema enesekindlus tundus alguses justkui teiselt planeedilt, midagi, mida mina ei osanud endas näha. See ütlus peab paika – ümbritse end inimestega, kes sind inspireerivad, ja sa hakkad uskuma, et ka sina suudad.
Kõik meie ühised võistlused ja vestlused on mulle õpetanud, et enesekindlus ei ole midagi, mis sul kas on või ei ole – see on midagi, mida kasvatad samm-sammult, kui lased endal särada.
Ja teine asi, mida Kaisa mulle on õpetanud: vahel peab lihtsalt “suva” olema. Mitte ükskõikselt, vaid usalduse mõttes. Kui lased elul natuke ise oma rada minna, siis juhtuvad õiged asjad õigel ajal.
Kasvamise teekond
Need kaheksa aastat on mulle näidanud, et iga inimene, kes meie teele satub tuleb põhjusega, et meid midagi õpetada või millekski ette valmistada.
Mina olen kasvanud koos Harnoga ja tänu inimestele, kes mind on ümbritsenud. Uuele aastale astun vastu särasilmse harnokana – valmis õppima, arenema ja looma.
Sest parimad teekonnad saavad alguse sel hetkel, mil julged öelda “jah” võimalustele, mis tunduvad esialgu liiga suured.
Viimati uuendatud 27.01.2026
