Enne Harno Rajaleidja keskusesse jõudmist olin töötanud eripedagoogina nii lasteaias kui ka rehabilitatsioonivaldkonnas. Ühel hetkel tundsin aga, et vajan oma erialal uut väljundit ja võimalust edasi areneda. Senised tööülesanded ei pakkunud mulle enam oodatud eneseteostust ning olin hakanud mõtlema, kas minu järgmine samm peaks viima mind haridusvaldkonnast hoopis eemale.
Täiesti juhuslikult jäi mulle sotsiaalmeedias silma Rajaleidja eripedagoogi töökuulutus. Kuigi ma ei olnud sel hetkel sugugi kindel, et soovin oma erialal jätkata, otsustasin siiski kandideerida. Mõtlesin, et proovin – kaotada ei olnud midagi.
Töövestlus muutis aga minu senist mõtteviisi. Kohtusin inimestega, kes olid ühtaegu professionaalsed, avatud ja siirad. Hakkasin nägema, kui palju uusi võimalusi Harno mulle arenemiseks ja eneseteostuseks pakkuda võiks. Töövestluselt lahkudes olin justkui „müüdud“. Miski selles töös ja meeskonnas tekitas tunde, et just siin võiks olla minu järgmine samm.
Rajaleidjas alustamine avas mulle uue vaate nii eripedagoogi tööle kui ka kogu haridussüsteemile. Varasem töökogemus oli andnud mulle hea erialase aluse, kuid nõustajaroll oli minu jaoks uus. Esimesel aastal õppisin ja arenesin ilmselt rohkem kui kunagi varem. Tuli tundma õppida seadusi ja juhendeid, täiendada teadmisi hindamisest, arendada nõustamisoskusi ning õppida juhtumeid haldama ja oma tööd dokumenteerima.
Järk-järgult hakkasid uued teadmised moodustama tervikut. Õppisin vaatama lapse olukorda laiemalt ning arvestama tema vajaduste, pere, haridusasutuse ja olemasolevate tugivõimalustega. Mõistsin järjest paremini, kuidas haridussüsteemi erinevad osad omavahel seostuvad ja milline roll on Rajaleidja spetsialistil lapsele sobiva õpitee kujundamisel.
Mäletan siiani oma esimesi nõustamisi, mil ärevus ja elevus käisid käsikäes. Iga lapse olukord oli erinev ja tööga kaasnev vastutus suur. Seda suurem oli rõõm hetkedest, mil mõistsin, et olen suutnud keerulise olukorra lahti mõtestada ning minu teadmistest ja soovitustest on lapsele, perele või haridusasutusele päriselt abi.
Kõige selle juures ei olnud ma üksi. Rajaleidja üks suurimaid väärtusi on minu jaoks meeskond. Minu ümber on kolleegid, kellega saab juhtumeid arutada, kellelt nõu küsida ja kelle kogemustest õppida. Olen siin mõistnud, et professionaalsus ei tähenda alati kõikide vastuste kohe teadmist. Sama oluline on oskus küsida, analüüsida, oma seisukohti põhjendada ja koos kolleegidega lahendusi otsida.
Noore inimesena hindan väga ka paindlikku töökorraldust ja iseseisvust oma töö planeerimisel. Usaldus ja paindlikkus aitavad hoida tasakaalu töö- ja eraelu vahel. Samal ajal on mul alati olemas meeskonna tugi – võimalus olla iseseisev, kuid mitte üksi.
Harnos töötades kogesin esimest korda, et võin hommikul tööpäeva päriselt oodata. Iga päev tõi midagi uut ning see tunne ei ole kadunud ka praegu. Igal lapsel ja perel on oma lugu, iga nõustamine on erinev ning ka tuttavana näiv olukord võib vajada täiesti uut vaatenurka. Väljakutseid tuleb ette tänaseni, kuid just need hoiavad mind arenemas ja muudavad töö tähenduslikuks.
Minu kogemus on õpetanud, et mõnikord tasub anda võimalus ka sammule, milles sa veel täiesti kindel ei ole. Mina läksin töövestlusele lihtsalt proovima, kuid sellest otsusest sai võimalus avastada oma eriala uuesti, areneda spetsialistina ja leida tähenduslik töö. Kogu edasine teekond ei pea olema kohe selge – mõnikord piisab sellest, et märkad võimalust ja julged astuda esimese sammu.
Eleri Kütt
Rajaleidja keskuse Lääne-Eesti piirkonna eripedagoog
Viimati uuendatud 17.09.2026
