Konverentsi avamisel tänas eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe (EKKAV) programmi esinaine Birute Klaas-Lang kõiki kolleege, kes õpetavad eesti keelt välisülikoolides ja Eestis. “1923. aastat võime nimetada süsteemse ja pideva eesti keele õpetamise alguseks välismaal, kui Helsingi Ülikoolis avati eesti keele lektoraat. Oma keele ja kultuuri õpetamine toetab Eesti kuvandit maailmas ning asendit akadeemilises keskkonnas ning nii hangime juurde ka sõpru: keelt kutsub õppima huvi rahva ja kultuuri vastu,” sõnas Klaas-Lang.
“Meid kõiki ühendab sama kutsumus – hoida, austada, õpetada, arendada ning anda edasi meie eesti keelt. Keeleõpe ei ole ega saagi olla üksnes grammatika ja sõnade tuupimine, vaid sinna juurde on vajalik ka kokkupuude kultuuriga,” sõnas haridus- ja teadusminister Liina Kersna. “Tänan kõiki lektoreid, õpetajaid, kõrgkoolide töötajaid ja Eesti sõpru välismaal pühendumise eest, millega olete eesti keelt ja kultuuri tutvustanud maailma eri paigus. Tänu teile on inimkonna ühine varalaegas endiselt ühe armsa keele ja kultuuri võrra rikkam.”
Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov sõnas avakõnes, et Eesti julgeolek on seotud suhtlemisega ja sellega, kui globaalselt tegutsevad eestlased. “Meie identiteet on tugevalt seotud keelega – eesti keele säilimine on eesti meele ja kohaloleku säilimine maailmas. Tänan kõiki eesti keele lektoreid üle maailma!”
Uppasla Ülikooli professor Raimo Raag tegi osalejate ülevaate eesti keele seisundist maailmas ning akadeemilise välisõppe ajaloost. Raag rõhutas, et eesti keel on muutunud rahvusvaheliseks keeleks – see pole vaid Eesti riigi keel, vaid ka Euroopa Liidu ametlik keel. Teatavasti tähendab see seda, et kodanik saab pöörduda Euroopa Liidu institutsioonide poole eesti keeles ning eeldada ka vastust eesti keeles.
Budapesti ELTE ülikooli lektor Leila Kimmel tutvustas osalejatele eesti keele õpetamise ajalugu Ungaris ning õppekorraldust ülikoolis läbi aegade.
Veebi vahendusel keele õppimisele keskendunud paneeldiskussioonis arutati distantsõppe väljakutsete üle ning osalejad leidsid, et kuigi olukord oli ootamatu, siis keeleõpetajatele on e-õppematerjalid igapäevane töövahend, mistõttu oli üleminek sujuv. Samas oli vaja siiski mõelda teisiti ja leida nutikaid lahendusi – näiteks kombineerida eelsalvestatud lühivideod seminarivormis videokõnega. Paneeldiskussioonis osalesid Vilniuse Ülikooli lektor Eva Velsker, Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena lektor Maarika Teral, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse tudeng Marri-Mariska Tammepõld, Tartu ülikooli eesti keele võõrkeelena didaktika kaasprofessor Mare Kitsnik. Vestlusringi juhtis Haridus- ja Noorteameti koolituskeskuse juhataja Elo Allemann.
Soovime samastuda, kuid samal ajal eristuda, sõnas oma ettekandes „Missuguseid lugusid jutustada Eestist?“ Eesti Kunstiakadeemia professor ja ajaloolane David Vseviov. „Klammerdume endale tuttavate asjade ja olukordade külge, kuid samas otsime midagi eristuvat. See on ka fundamentaalne küsimus Eesti jaoks: kuhu paigutada end skaalal samastumine-eristumine? Kuigi kaldume pigem samastuma, siis peame küsima ikka miks ja millest saaksid olla lood Eestist. Need peaksid olema lood, mis räägivad meile või neile millestki erilisest, mis meid teistest eristab.“ Vseviovi sõnul ei pea otsima ühte lugu Eestist, vaid meie lugu kujuneb paljude eestlaste kokkupuudetest teistega.
Vestlusringis „Kuidas kirjeldada olevikku ja selgitada minevikku“ leidsid osalejad, et keeleõpe on ka kultuuriõpe ning arutasid selle üle, kuidas õpetada ja õppida kultuuri. Osalejad arutasid, et valdav osa õppijatest ei tea Eestist suurt midagi ning soovitasid huvi tekitamiseks lasta hoopis õpilastel küsida lektorilt selleks, et tekiks diskussioon ja õpitaks koos. Arutelus osalesid Eesti Kunstiakadeemia professor ja ajaloolane David Vseviov, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent Anne Türnpu ning Varssavi Ülikooli lektor René Virks. Vestlusringi juhtis Eesti Instituudi tegevjuht Katrin Maiste.
Pärast konverentsi jätkusid töötoad „Aktiivõppe meetodid, keeleõppemängud“, „Positiivne psühholoogia ja mõtlemise muutmine“, „Keeleõppe tööriistad ja Eesti keeletehnoloogia, eestikeelne kõnetuvastus ja eesti keele masintõlge“ ning „Kui tõde riigi käekäigust ripub puu otsas“. Töötubasid viisid läbi Eesti Keele Instituut, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Multilingua Keelekeskus, Tallinna Tehnikaülikool ja Statistikaamet.
Konverentsi korraldasid Haridus- ja Noorteamet, Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Ülikool, Välisministeerium ning Eesti Instituut EKKAVi programmi raames. Konverents toimub iga nelja aasta tagant, esimene konverents toimus 2000. aastal.
