Müüt: „Lapsed omandavad keeli sarnaselt nagu käsnad imevad vett, ehk siis vaevata“.
Fakt: Igal lapsel läheb aega ja tuleb järjepidevalt vaeva näha, et uut keelt õppida.
Oma emakeele(d) õpivad lapsed selgeks lihtsamalt, võrreldes täiskasvanutega, kes teisi keeli õpivad. Lastel pole vaja ja nad veel ei suudagi keele reegleid pähe õppida. Lapsed omandavad sõnavara selle alusel, mida kuulevad enda lähiringis ehk kodukeskkonnas. Kuid ka emakeele omandamisega läheb lapsel aega ja see toimub samm-sammult, sealhulgas osana mängust ja maailma tundma õppimisest. Keeleõpe on osa lapse kognitiivsest, sealhulgas mõtlemisvõimekuse, arengust. Viimane on aeganõudev protsess, mis edeneb kõige tõhusamalt läbi mänguliste – lapsele heaolutunnet ning eduelamust – pakkuvate tegevuste.
Kuigi kõik lapsed läbivad ühed ja samad arenguetapid, võib keeleomandamise kiirus olla lapseti erinev. Mõni laps omandab uut keelt kergesti, mõni raskemini või pikema aja jooksul, ent ilma lapse poolse pingutuseta ei toimu see kunagi. Lisaks sõltub nii emakeele- kui võõrkeele omandamise oskus lapse vestluspartneritest, eelnevatest kogemustest ja olukordadest, kus ja kuidas lapse ümber kumbagi keelt räägitakse.
Aktiivse sõnavara arendamiseks ei piisa ainult keele kuulmisest, vaid omandatavat keelt on vaja ka rohkelt harjutada. Mitmekeelse keskkonna puhul võib aga juhtuda, et mõni kasutatavatest keeltest on väiksema sisendiga. Just viimast tuleks sel juhul eriti toetada ja teadlikult tekitada juurde vastava keele kasutusvõimalusi.
Müüt: „Mitmekeelsus takistab arengut.“
Fakt: Mitmekeelses keskkonnas kasvavad lapsed peavad üldjuhul tavapärasest enam “kordusi” rakendama, et omandata mitu erinevat sõnavara üheaegselt. Samas võib ka sel juhul olla lapse keelearengu tempos ja dünaamikas individuaalseid erinevusi – nii nagu on keelearengu erinevusi ka vaid ühte (ema) keelt omandavate laste hulgas.
Nii Eestis kui ka mujal kohtab arvamust, et varajane mitmekeelsus võib takistada lapse keelelist arengut. See ei vasta tõele. Mõni mitmekeelne laps võib hakata rääkima keskmisest hiljem, kuid see ei anna alust üldistamiseks. Enamik kakskeelseid lapsi areneb normaalse kiirusega.
Kakskeelsel kolmeaastasel lapsel võib olla emakeelest erinevas keeles väiksem sõnavara kui sama vanal üks(ema)keelsel kolmeaastasel. Lugedes kokku aga kahe keele mõistesõnavara (mõisted, mida laps oskab nimetada ühes ja ka teises keeles), näeme, et kogu sõnavara suurus on võrdne ükskeelsete laste keskmise emakeele tasemega. See tähendab, et kakskeelne laps on õppinud väljendama sama palju mõisteid, aga ta oskab neid erinevates keeltes. Tal läheb lihtsalt natuke kauem aega, et täita kummaski keeles hetkel veel esinevad lüngad, mis on arenguliselt igati normaalne ja samm-sammult täienev arenguline protsess. Samamoodi läheb veel rohkelt aega ka ükskeelsel lapsel, et lünki emakeele sõnavaras täita. Tegelikult õpime ka veel täiskasvanueas üha uusi sõnu oma emakeeles juurde. Ehk siis: keeleõpe ja täiustumine jätkub elukestvalt.
Vahel tuntakse muret, et kooliteed alustades on mitmekeelsed lapsed keeleliselt oluliselt maha jäänud ükskeelsetest lastest ja ei jõua seetõttu kunagi järele eakaaslastest ükskeelsete lastega võrdse arengutasemeni. Tegelikkuses võib just mitmekeelsete laste sõnavara täiustuda isegi kiiremini kui ükskeelsetel lastel. Kõik see sõltub last ümbritsevast keskkonnast ja lapsele pakutavast adekvaatsest stimulatsioonist emakeelest erineva keele kasutamiseks. On leitud, et mitmekeelne laps võib alustada kooliteed enda emakeelest erinevas keeles küll keskmiselt väiksema sõnavaraga, kuid teadlikult panustades (kool/kodu koostööna) on kenasti võimeline edasi jõudma nii õppimises kui õpikeele omandamises.
Müüt: „Keelte segamine näitab segadust.“
Fakt: Niinimetatud keelekoodi vahetusse minek on mitme keele kasutamise korral loomulik, sest vajalik on ümberlülitus – mis laste puhul on arenguliselt veel ebaküps.
„Ma choose’isin selle sparkly konna….“. Kui kolme aastane räägib nii, siis võib see tunduda laisa või inetu keelekasutusena – isegi järjekordse näitena palju kritiseeritud inglise keele hävitavast pealetungist. Tegelikult on see täiesti loomulik lapseeale iseloomulik keelekasutus. Kui kohe ei meenu sõna õiges keeles, on mitmekeelsel lapsel hea võimalus laenata see teisest keelest.
Koodivahetuseks nimetatakse ühe keele sõnade kasutust teises keeles lause või vestluse sees. See ei näita segadust ja seda ei pea hukka mõistma. Vastupidi, uuringud on näidanud, et selline koodivahetus on sotsiaalselt ajendatud ja süsteemipärane keelekasutus. Seejuures teavad mitmekeelsed lapsed reeglina väga hästi, kellega millist keelt kasutada saab ja tasub. Sageli õpibki laps koodivahetust just lapsevanemate või teiste eeskujude järgi – ka siis, kui vanemad ise ei pane tähelegi, et nad erinevaid keeli segamini kasutavad.
Et keeled üksteist mõjutavad ja lapsel kasutuses vahel segunevad, on igati mõistetav. Soovitus on sellele mitte ülemäära tähelepanu pöörata: pigem tuleks last rahulikult suunata rääkima kohaste väljenditega ja julgustada tal end väljendama nii palju ja nii hästi, kui laps parasjagu oskab. Oluline on, et laps julgeks keelt kasutada ja pelguseta seda rääkida.
Müüt: „Lapsega tuleks rääkida selles keeles, mida koolis vaja läheb.“
Fakt: Mitmekeelsel lapsel on parimad õpitulemused siis, kui mõlemad keeled – nii õpitav kui emakeel – on hästi arenenud.
Vahel võidakse ekslikult lapsevanemale soovitada, et lapsega peab rääkima üksnes selles keeles, mida koolis vaja läheb. Selle mõtte taga on arvamus, et lapsel on õpieduks vaja osata maksimaalsel tasemel oma õppekeelt ning lapse õpiedukuse nimel soovitatakse vanematel loobuda lapsega suhtluses lapse emakeele kasutamisest. Tegelikkuses on see aga suisa kahjulik soovitus.
On leitud, et jätkuv emakeele oskus ja ka selle edasi täindamine toetab lapse vaimset arengut, aga ka minapilti ja kultuurilist identiteeti. Seevastu vanemad, kes räägivad lapsega emakeel välistades nii öelda kooli ja ümbritseva ühiskonna keeles, ei aita lapse kooli keele oskuse arengule oluliselt kaasa, vaid tegelikkuses piiravad oma lapse päritolukeele oskuse pärssimise läbi ka lapse üld-kognitiivset arengut. Laps omandab ühiskonnakeelt koolis ning saab tuge koolikeskkonnast, õpetajatelt ja klassikaaslastelt. Kodus on soovitatav ja pikas perspektiivis lapsele kasulik jääda lapsega suhtlema vähemasti osaliselt siiski enda päritolu keeles. Ühtlasi tagab see lapse arengut toetava evolutsioonilise turvatunde, mis omakorda toetab kognitiivset arengut õpivõimekuse alustalana.
Kuidas teisi rahvaid näeme?
Kultuuride võrdlus algab sageli erinevuste rõhutamisega inimeste sotsiaalses käitumises. Näiteks, prantslased kastavad küpsist kohvi sisse, noolivad taldriku leivatüki abil puhtaks ja annavad kätt võhivõõrale. Jaapanlastel ei ole kombeks tervitades kätt anda ja avalikus kohas ei nuuska nad kunagi nina. Britid söövad herneid, kahvel tagurpidi käes ja mängivad vihmasajus golfi. Brasiillased moodustavad korratuid järjekordi ja saabuvad peole kahetunnise hilinemisega. Mitmesugused kombed ja tavad teevad meile rohkesti nalja. Me muigame võõramaalaste käitumise peale ja õnnitleme iseennast oma normaalsuse puhul.
Olles ometi mõnda aega Prantsusmaal, hakkame varem või hiljem rõõmsalt oma saiakest leotama kohvis, Brasiilias avastame, milline lõbu on ilmuda peole kiirustamata ja ennekuulmatult hilinedes. Seega võtame võõrad tavad omaks osaliselt selleks, et teistega ühte sulada, osaliselt lihtsalt lõbu pärast. Üheks õhtuks, lõunasöögiks või peo ajaks võime muutuda jaapanlaseks, istudes tatamil või süüa araablaste keskel lambakintsu, hoides seda ühes käes.
See kuidas teist rahvast ja kultuuri nähakse, sõltub paljuski vaatleja eelnevast elukogemusest, tema väärtushinnangutest ja päritolukultuurist. Selleks, et kokkupuuted teiste kultuuride ja nende esindajatega oleksid rikastavad, elule „vürtsi lisavad“ ja mitte ärritavad, tasub olla erinevustele avatud ja tolerantne.
Mõned näpunäited, mida tasuks teistest rahvustest ja kultuuridest pärit inimestega suhtlemisel meeles pidada:
- Teadvusta, et kõik inimesed on teatud määral oma rahvuse-kesksed. Püüa enda puhul märgata, millal oma rahvuse keskseks muutud ja ka seda, kuidas see teisest kultuurist pärit inimesele võib kõrvalt vaates tunduda.
- Pane tähele, et järeldused, mida teise kultuuri esindajad teevad oma käitumise kohta võivad erineda Sinu omadest. Õpi tundma, kas teed teisest kultuurist pärit inimeste käitumise kohta samu järeldusi, nagu nad ise teevad.
- Õpi eristama, milline käitumisjoon on isikuline ja milline kultuurist tingitud ja hoia meeles, et mitte ühegi inimese südamesoov ei ole “olla halb” või “teha halba”. Sellise sooviga ei sünni maailma mitte ükski inimene. Alati on mingid muud põhjused, miks keegi nii või naa käitub. Käitumine ei ole “võrdub” inimene. On inimene, kes mingil põhjusel ei saa hetkel käituda teisiti kui sel moel mis parasjagu ilmneb. Üldjuhul ei ole see inimese enda “süü” vaid millegi muu – sealhulgas katmata vajaduse – väljendus. Mingis teises olukorras, turvalistes oludes, võib seesama inimene käituda sootuks teisiti.
- Pane tähele, kuidas inimesed reageerivad, kui nad seisavad silmitsi hoiakute ja väärtuste erinevustega. Sa ei pea samastuma, kuid saad alati mõista, et igaüht mõjutab tema kasvukeskkond ja varasemate kogemuste taustsüsteem, mis meid kõiki juhib ka uudsetes olukordades.
- Ole avatud ja tolerantne oma otsustustes ja hinnangutes nii enda kui teisest kultuurist/rahvusest inimeste suhtes.
- Ära tee kiireid järeldusi inimese kohta ainuüksi selle põhjal, millisesse rahvusgruppi ta kuulub. Inimesed on erinevad ja rahvusliku iseloomu stereotüübid ei pea alati paika.
Rohkem infot:
Muu kodukeelega laps ja noor, Haridus- ja Teadusministeerium
Muu kodukeelega laps, Haridus- ja Noorteamet
Kultuurid klassiruumis, akadeemik Anu Realo avab kultuuride erinevusi
Õppimine ja õpetamine mitmekultuurilises õpikeskkonnas, õppe- ja abimaterjal üliõpilastele, töötavatele ja tulevastele õpetajatele
Meie lapsel mitu keelt, Haridus- ja Teadusministeerium
